Lapsed vaatavad dokumentaali
Kodu

Meeleheitel ema altkäemaks! Maksin lastele, et nad keskkonnateemalist dokumentaali vaataksid

Kui käbid on kukkunud kännust liiga kaugele ja neid ei huvita ei keskkond ega kliimasoojenemine absoluutselt, siis tuleb kasutusele võtta meeleheitliku lapsevanema veel meeleheitlikumad meetodid. Ja nii ma tegin!

Nii kui lastel vaba aeg, vaadatakse YouTube’st ärahellitatud USA tiinekate videosid, kus ostetakse meeletutes kogustes kräppi, et sellega lihtsalt korra nalja teha või eputada ja järgmisel päeval prügikasti visata.

Suu ammuli imetakse sisse samasuguste tiinekate haule ja mida keegi lahedat SHEIN’ist või H&M-ist kokku ostis. Kõik see on mõttetu pudi-padi, mida tegelikkuses kellelegi vaja ei ole ning kedagi ei huvita, kust see asi pärineb ja et sellel üldse mingisugune mõju meie keskkonnale olla võiks.

Keda kotib, kuidas see tehtud on ja mis sellest saab.

Kui esemest on kopp ees, visatakse see prügikasti ja see on laste jaoks lõpp-punkt. Kelle laps mõtleb sellele, kust see edasi prügikastist läheb ja mis tema edasised mõjud saavad olema? Tõenäoliselt mitte kellegi!

Vingun ja virisen, kui näen, et jälle need nõmedad videod on lahti ja manitsen, kui tellitakse taaskord kuskilt mingit mõttetust.

Suuremad lapsed on juba teismelised ja kui nad kasutavad enda raha nende ebavajalike ostude tegemiseks, siis kätt ma sellele ette ei pane. Nii õpivad nad iseseisvust ja endaga majandamist.

Küll aga saan neid juhendada, õpetada (nende arusaamist mööda “näägutada”) ning püüda nendeni viia tegelikku maailmapilti, et nad mõistaksid veidigi, mis meie ümber toimub. See, kas nad kuulavad oma niiöelda “tarka” vanemat või mitte, on juba nende otsus.

Džemper, prillid, peamasseerija, sõrmus ja kaelakee – kõik kokku 5 eurot. Ebavajalik halva kvaliteediga pudi-padi, mis lendab prügikasti alates mõnest päevast kuni paari kuuni. Meeletu jalajälg nende kõigi tootmiseks ja veel meeletum aeg, energia ja ökoloogiline jalajälg, et neid ühel hetkel enam ei oleks.

Leian, et mul ei ole mõtet keelata neid ostmast seda, mida nad ise enda raha eest soovivad. Minu ideoloogia kohaselt on minu eesmärk juhendada ja suunata, kui et keelata. Areneb see, kes lõpuks enda mõistusega suudab õigeid otsuseid teha. Keelamine sellele arengule kuidagi kaasa ei aita – see minu arusaam, mis teiste vanematega ehk ühtida ei pruugi.

Siiski!!!! Kohutavalt nõme on vaadata seda kõike pealt, kui püüan ise teha võimalikult häid valikuid (ka parimad komistavad) ja näidata sellega eeskuju ka teistele.

Näen pidevalt, kuidas mu ümber võhivõõrad inimesed on hakanud samuti paremaid valikuid tegema, tänu minu “targutamisele” siin või Instagramis, ja ometigi ei suuda ma oma lapsi mitte kuidagi sinna teele suunata.

Olen mõelnud, et kui oleks rohkem just sellised keskkonnasõbraliku nišiga tiinekaid influencereid YouTube’s, kes oleksid populaarsed ja keda lapsed hea meelega vaataks, siis kindlasti otsustaksid ka nemad üks hetk, et see ecofriendly lifestyle on päris änksa ikka. Sinnamaale kuni selliseid suunamudijaid ei leidu, pole mul vist lootustki nendega.

Kui see ka mõttemaailma ei muuda, siis ma ei tea…..

Möödunud aasta juhtusin vaatama “A Plastic Ocean-it” Netflixist, mis on ülihea dokumentaal plastmassitööstuste tagamaadest, kuhu see lõpuks satub ja mis sellest saab. Tõesti ülihea ja soovitan kõigil vaadata keda huvitab keskkond ja keda mitte. Oleksin ma loodusõpetuse õpetaja koolis, paneksin selle programmi 😀

Teadlased, kes uurivad lindude surmapõhjuseid, leiavad mereäärsetel aladel pesitsevatel lindudel tihti kõhus väga suures koguses mikroplastikut, mida linnud peavad ekslikult toiduks ning mille tagajärjel nad surevad. Aga kust see plast nendeni jõuab? Vaata filmi YouTube’st ja imesta.

Niisiis, leidsin, et kõik see info, mille ma sealt sain, oleks just see, mida ma tahaksin, et mu lapsed teaksid ja mille baasil nad oma otsuseid teha võiksid.

Teadsin, et nad ei oleks elu sees nõus mul 1,5h vaatama ühte ingliskeelset dokumentaali niisama vabast tahtest. Siiski tegin neile ettepaneku ja moosisin mis sain, kuid vastus oli arvatav.

Kuidas ma altkäemaksu pakkusin!

Seega, mis motiveeriks ühte 10- ja 14-aastast vaatama sellist “jama” nende jaoks? Eks ikka see krabisev paberike, kus numbrid peal ja mille eest saab Sinsay-sse shoppama minna.

“Davai, 15 euri näkku ja vaatate selle dokumentaali ära sügava keskendumisega!”

Toimis! Vaatasid! Minu üllatuseks pidin vahepeal isegi pausile panema ja küsimustele vastama, “Miks see nii on? Kas meil ka nii on? Mis siis neist saab?” ..jne.

15 euri käes ja pool aastat möödas…. Kas sellest minu jaoks kaotatud kokku 30 eurost midagi kasu ka neile võis olla? Ei ole selles absoluutselt kindel.

Vaadatakse samu videosid, tellitakse samadest kohtadest odavat Hiina kräppi, asjad lähevad kiiresti katki ja visatakse prügikasti…. savi.

Palju keskkonnasõbralikum on kasutada plastpakendis näopesugeeli asemel spetsiaalset näopesuseepi, kuid ei…. liiga imelik on!

Olen küsinud, et miks te ei tee paremaid valikuid, kui ma võimaldaksin ise neile neid, kuid tihti tuuakse välja, et need on imelikud või ebamugavad ja teised ju nii ei tee.

Hetkel tundub, et siiamaani suurim muutus, mida nad on suutnud teha, on korduvkasutatavate veepudelite kaasas kandmine, prügi sorteerimine, nõus aegajalt taaskasutatud riideid kandma ning 1-2 korda aastas käivad minuga kaasas Hiiumaa randu korrastamas. Thats’s it! Arenguruumi on.

Lapsevanem pole lihtne olla mitte. Siiski püüan jätkuvalt suunata neid paremale teele ja jätkata oma targutamise ja näägutamisega.

Kunagi ei tea, millal mõni komistab ja pea ära lööb ning avastab, et oih, empsi jutus oli vist tõetera sees 😀