Pesugeel on üks nendest toodetest, mida me kasutame peaaegu iga nädal, ilma et päriselt mõtleksime, mis seal sees on – ja just seetõttu on looduslik pesugeel ning eriti veel tundlikule nahale teema, mis väärib rohkem tähelepanu.

Kui küsida inimeselt, mille põhjal ta pesugeeli valib, siis vastus on sageli “sest see lõhnab hästi” või “see oli soodukaga”. Ja ausalt – meile kõigile on mingil hetkel tundunud, et puhas pesu peakski lõhnama nagu parfüümipilv. Probleem on selles, et see lõhn ei tule metsast, vaid keemiast.

Kui sa oled kunagi lugenud poest ostetava pesugeeli koostisosi (olgu see Persil, Ariel, Perwoll või mõni muu), siis oled ilmselt kohanud sõnu, mis kõlavad nagu keemialabori menüü: pindaktiivsed ained, säilitusained, lõhnaainete segud, stabilisaatorid, värvained ja veel terve rida lisandeid, mille eesmärk ei ole sinu tervis, vaid see, et toode näeks välja “ilus”, sellest jätkuks pikaks ajaks, vahutaks hästi ja lõhnaks tugevalt.

Miks tavaline pesugeel võib tekitada probleeme tundliku naha ja tervisega

Sa ei joo pesugeeli ja sa ei määri seda teadlikult nahale. Aga sa hingad seda sisse, sa kannad seda enda vastas ja sa lased sellel iga pesukorraga loodusesse voolata.

Alustame kõige lihtsamast: lõhn. Pesuvahendite riiul poes on koht, kus paljudel hakkab nina sügelema, pea ringi käima või tekib tunne, et tahaks kiiresti sealt ära minna. See ei ole “imelik olemine”. See on keha reaktsioon õhus lenduvatele ühenditele. Pesuvahendite lõhnaained ja muud lenduvad koostisosad ei seisa vaguralt pudeli sees. Need aurustuvad ning satuvad hingamisteedesse. Lühiajaliselt võib see väljenduda ärritusena, peavaluna, iiveldusena või silmade kipitusena. Pikemas plaanis on küsimus lihtne: kui keha peab pidevalt väikeste dooside kaupa teatud aineid töötlema, siis mis hinnaga see lõpuks tuleb?

Teine tee, mida inimesed alahindavad, on nahk. Me kanname pestud riideid kogu päeva naha vastas. Pesugeeli osakesed jäävad tekstiilikiududesse ka siis, kui pesu on loputatud. Mida lõhnavam pesu, seda suurem on tõenäosus, et midagi on sinna alles jäänud. Ja siis see “midagi” hõõrub end sinu naha vastu iga sammuga, iga liigutusega. Kui keha on higine või niiske, siis imendub kõik palju kergemini. Tundliku naha puhul võib see väljenduda kuivuse, sügeluse, punetuse, ekseemi ägenemise või lihtsalt seletamatu “nahk on kogu aeg imelik või sügelev” tundena.

Kõige valusamalt puudutab see lapsi. Beebide ja väikelaste nahk on õhem ja läbilaskvam ning nad veedavad palju aega tekstiilide sees: bodid, pidžaamad, tekid, mähkimislapid. Kui pesugeel on tugev ja lõhnastatud, siis puutub laps sisuliselt iga päev kokku kemikaalidega, mida ta ise valida ei saanud. Ja see ongi see koht, kus mu sees lähevad häirekellad tööle: me räägime tervisest ja turvalisusest, aga samal ajal “uputame” imikud lõhnaainete ja pesuainete jääkide sisse.

Miks ma olen ise pesugeeli teinud ligi 20 aastat

Ma olen ise pesuvahendeid teinud varsti juba 20 aastat. Ja mida aeg edasi, seda vähem talun ma poes pesuvahendite osakonda. Ma ei liialda: see lõhn ajab mul nina sügelema ja pea ringi käima. See on klassikaline keha reaktsioon ärritajale. Mõni inimene ei tunne midagi, mõni tunneb veidi, ja mõni – nagu mina – tunneb kohe. See ei tähenda, et teised “on korras” ja mina “olen nõrk”. See tähendab, et keha annab erineva tugevusega märku.

Ja see ongi põhjus, miks ma eelistan pesugeeli, mille koostis on läbipaistev. Kui ma teen pesugeeli ise, siis ma tean täpselt, mis seal sees on. Mitte kümme rida keerulisi sõnu, vaid paar lihtsat asja.

Kuidas teha pesugeeli kodus nii, et see oleks looduslik ja sobiks tundlikule nahale

Kui sa tahad teada, kuidas teha pesugeeli, siis mul on sulle hea uudis: see on tõesti imelihtne ja ei vaja 12 erinevat komponenti. Põhimõte on väga lihtne: seebist tehakse veega pesugeel. Punkt.

Pesugeeli tegemise “süda” on seep. Mina olen kasutanud vaheldumisi majapidamisseepi, tavalist pesuseepi, plekieemaldusseepi, Aleppo seepi ja Marseille seepi. Kõik need töötavad. Vahe on pigem selles, millist lõhna ja koostist sa eelistad ning kui tundlik on sinu nahk.

Majapidamisseep ja plekieemaldusseep on tavaliselt kõige odavamad variandid ning nende pluss on hind. Miinus on see, et mõnikord on neis lisatud lõhnaaineid või muid komponente, mida sa ideaalis ei tahaks – ja pakendil ei pruugi see alati olla väga ausalt või arusaadavalt kirjas. Kui eesmärk on teha pesugeel tundlikule nahale, siis mina kaldun soovitama Aleppo või Marseille seepi. Need on looduslikumad ja sageli allergeenide suhtes “puhtamad”, kuid on kallimad. Teine “väike konks” on see, et neil võib olla tugev omapärane seebilõhn, mis võib kergelt riietele külge jääda, kui pesuvahendit on liiga suures koguses doseeritud.

Loodusliku pesugeeli valmistamine

Vaja läheb:

• 70 g seepi (majapidamisseep, pesuseep, plekieemaldusseep, Aleppo seep või Marseille seep)
• 2 liitrit vett
• suurem pott
• kulp
• hoiupurk, mis mahutaks 2 liitrit pesugeeli

Soovi korral:
• eeterlik õli (apelsin, sidrun, roos)

Võta 70 grammi seepi ja kaks liitrit vett. Seep tuleb tükeldada võimalikult peeneks, sest nii lahustub see kiiremini ja ühtlasemalt. Paned seebi potti, lisad vee ja hakkad kuumutama väga rahulikult. Siin on kõige olulisem koht: kuumus peab olema madal. Sa tahad, et potist tuleks maksimaalselt õrn aur, mitte keemine. Kui segu keema läheb, siis seep teeb oma töö juba potis ära ning pärast geel ei pese enam piisavalt. Seega rahulik kuumutamine ja segamine, kuni kõik seebitükid on lahustunud. Mida väiksem kuumus, seda parem.

Kui sul on potis ühtlane vedelik, siis võib tunduda, et “see ei ole üldse geel, see on mingi seebivesi”. Täitsa normaalne. Pesugeel muutub geeljamaks seistes. Mõnikord võib see võtta kaks päeva, mõnikord neli. Sa ei pea aga pesugeeli paksenemist ära ootama. Sa võid pesugeeli kasutada kohe. Konsistents ei määra seda, kas see peseb või mitte.

Kui sa tahad lisada lõhna, siis tee seda targalt. Eeterlik õli võib olla toredalt ja looduslikult lõhnav, aga tundliku naha puhul on alati risk, et ka see võib ärritada. Kui sa siiski soovid, siis lisa jahtunud pesugeelile umbes 15 tilka eeterlikku õli ja sega ühtlaseks. Apelsin ja sidrun on värsked, roos on pehmem. Ma rõhutan: ainult täielikult jahtunud segule, mitte kuumale.

Doseerimine on lihtne: 40-50 milliliitrit ühe masinatäie kohta. Mina lisan pesugeeli otse pesule, mitte sahtlisse, sest nii jaotub see paremini.

Ja kui sa oled harjunud loputusvahendiga, siis siin on üks nipp, mis muudab elu lihtsamaks: loputusvahendi asemel kasuta söögiäädikat. Üks supilusikatäis loputusvahendi sahtlisse teeb pesu pehmemaks ja aitab eemaldada seebijääke. Äädikas ei jäta pesule “keegi sõi just sülti” lõhna – see kaob pesu kuivatamisel.