Öeldakse, et suhkrusõltuvust võib kohati võrrelda ka kokaiinisõltuvusega. Mõlemad valged, tervisele kahjulikud, tekitavad sõltuvust ning võõrutamisel tekivad samasugused võõrutusnähud.

Tere tulemast minu igapäevaellu! 😀 Ma isegi ei tea kui vana ma võisin olla kui mõistsin, et ilma magusata ma ei suuda olla. Pidevalt mõtted kiskusid selle poole, maitsed ujusid keele peal ringi ning ärev külm ja higine värin käis üle kui isu oli tugev ja parasjagu magusat ei saanud. 

Kui paljudel meil tegelikult kimbutab magusasõltuvus? Kui paljud meist seda ka tunnistavad? 

Magusasõltuvus on nii paljudel. Paljudel nii, et nad seda ei märkagi. Veel vähem, kes seda tunnistavad.

Süüakse ometi soolaseid toite ja ei saadagi aru, et tegelikult võib tegemist olla magusasõltuvusega. Ka tänapäeva soolastes toitudes kasutatakse niivõrd palju suhkrut. Isegi kartulikrõpsudes leiab seda, ketšupitest ja poolfabrikaat pihvidest rääkimata. See on igal pool.

Kui eemaldaksime niiöelda soolastest toiduainetest suhkru, siis see meile enam võibolla ei maitsekski.

Näiteks ostsin vanasti kogu aeg Felixi tomatiketšupit, kuni tuli müügile nende ilma lisatud suhkruta ketšup. Ehk muidu kõik koostisosad samad, ainult, et seda lisatud suhkrut pole, maitseks tomati enda magusus. Üldse ei maitsenud! Kellelegi meie peres see peale ei läinud. Nii lõpetas see ketšup ununedes külmikusse pikaks ajaks ja halvaks minemisega.

Isegi paljud suitsusingid on mingisuguse magustajaga üle lastud (peamiselt glükoosisiirup). Maitseb päris hästi. Maitsest ometi ei järeldaks, et see võiks kuidagi mingisugust suhkrut sisaldada. Ilma suhkruta singid on ka okeid, kuid olen tähele pannud, et olen siiski eelistanud neid, kus suhkur sees.

Tere! Olen Helen ja olen magusasõltlane!

Olen mõelnud kirjutada magusasõltuvusest juba mitu aastat ja just läbi enda kogemuste, kuid ei ole julgenud seda teha. Jube piinlik teema. Kes ikka tahab tunnistada, et tal on mingisugune sõltuvus.

Siiski on see nii oluline teema, mida inimesed alla suruvad ja keelduvad selle probleemiga tegelemast või üldse mõistmast, et see probleem neil on.

Iga kord kui söön veidi rohkem magusat, tunnen, kuidas energiat tuleb koos veresuhkru kõrgenemisega. Ja kui see laks hakkab üle minema, saabub sinna otsa tihti peavalu. Nii kui peavalu tuleb, heidan endale ette, et ise olin selles süüdi. Ma ju teadsin, et see nii läheb. 

Üks tükk või ka paar viilu šokolaadi ehk midagi ei tee, kuid kui ikka 200g sisse endale ajan tunni jooksul, siis lisaks sellele, et süda läigib ja kõht vahel valutab, tuleb jälle see nõme peavalu. Maiustamist järele ka ei jäta! Kui mul see maiustus seal kusagil on, siis ära ma selle söön.

Kõht on täis ja kehva olla. Lähen teise tuppa ja leian muid tegevusi, mis mõtted eemale viiks. Kuid siiski iga 5 minuti tagant käib kasvõi veerandiks sekundiks selle maiustuse pilt silme eest läbi või maitse keele pealt üle, mõeldes, et oi kui mõnus see seal suus oli. Milline oivaline tunne!

Normaalsetel inimestel ikka tekib vahel magusaisud ja see on täiesti normaalne, kuid mis hetkel on piirid ületatud?

Minu puhul näiteks neil hetkedel, kui tunnen, et sees juba iiveldab, aga sööks ikka veel midagi magusat. Mõtlen lihtsalt mõne muu magusa asja peale, kui sellele, mida ma just sõin. Äkki vaheldus, et söön šoksi asemel küpsist teeb olemise paremaks ja jälle on mõnna edasi? Vähe tõenäoline, aga aju nii mõtleb.

Tahaks hirmsasti magusat süüa, aga terve pere peab seda pahaks ning pööritab silmi. Mõtlen välja ettekäändeid ja hiilin kodunt välja, et süüa siis salaja midagi mõnusat, mis pool päeva hinges närinud. Mille isu täna on? Šokolaad, sefiir, jäätis…?

Olen poes ja plaanin lubada endale ÜHE magusa asja, võimalikult väikese ja võimalikult tervisliku. Käies mööda maiustuste riiuleid, leian, et olen hullunud ja mõte lihtsalt ei ole enam klaar. Kõikide maiustuste maitsed ujuvad suus, mida näen. Millise ma peaksin neist nüüd endale valima?

Aga kui ma ostan hoopis ühe asemel kaks ja panen ühe tagavaraks? Aga teised söövad ka ju magusat, miks ma ei võiks siis seda endale lubada? Seal teises riiulivahes oli ka üks vähe kopsakam tädi, kes ostis kommi….no tegelt ta nüüd nii paks ka pole…äkki ma ka pole nii paks kui ma end peeglist vaadates näen ja see komm ei tee mulle midagi??!!!?? WTF! Miljon ettekäänet ja lõpuks silme eest must.

See, et ma ei tohiks üldse magusat süüa, kaob magusasõltuvusega kui tinatuhka peast. Ostan kokku lõpuks kohukesi, šokolaadi, küpsiseid, kooki…mida iganes…aga seda kokku on palju! Ma ei saa ju sellise kogusega avalikult koju minna. Kuhu ma panen need? Milline on hea peidukas? Tõenäoliselt voodi kõrval olev öökapp, sinna pole kellelgi peale minu asja. Ja sinna nad kõik saavad.

Iga väikese aja tagant käin ampsu võtmas ja nii, et keegi ei näeks ega tunneks mu suust tulevat lõhna. Vahele jääda ei taha. Tunnen ennast kui kriminaal. Ja nii pidevalt. Pea iga päev. Ainult siis ei tunne kui kedagi kodus pole ja saan üksi omaette magusat vitsutada.

Veel üks viis kuidas aru saada, et tegemist on magusasõltuvusega on see, kui rahakoti vahel on vääääga vähe raha ning selle asemel, et osta tavalist toitvat toitu perele koju, püüan osta poest seda “normaalset” toitu nii odavalt kui võimalik (vaadates allahindlusi ja odavamaid tooteid), et siis kindlasti jääks raha millegi magusa ostmiseks. Magus on sel hetkel prioriteet, mitte tavatoit.

Nagu suitsetajal….. kui on valida kas ostan päevasöögiks leiba ja vorsti või suitsupaki, siis ikka ostetakse suitsupakk ja nillitakse süüa kuskilt mujalt. Karm, aga real life noh!

Iga kord peale magusa söömist on kohutavad süümekad, ulmelised! Lõpetada ka ei suuda.

Kui pea terve päeva olen hakkama saanud ilma magusata, siis olen juba tundega nagu oleksin kõikvõimas! Saabub õhtu ja isegi kui kodus mitte midagi magusat pole olnud ja olen vastu pannud ihale poodi minna, siis enne voodisse magama minekut olen siiski suutnud kolm tassi teed juua meega või moosisaia süüa, et natukenegi seda kaifi saada.

Alateadvuses sosistab kuradike õla peal, et see paar lusikatäit mett ei ole palju ju. Või mis see väike moosisai siis ikka hullu teeb. Aga suhkur on suhkur. Kui juba väike maitse suus, siis sellest sõltuvusringist välja enam ei saa.

On olnud isegi paar nädalat kui ma ei ole midagi magusat söönud, ehk ühe väikese õuna paari päeva peale ja tunnen ennast juba päris hästi. Kehakaal hakkas ka langema. Kuid siis tulevad alati hetked, kus kõik mu vaev saab rikutud ja süüdi olen selles muidugi ainult mina ja minu piisava tahtejõu puudumine.

Lähen näiteks emale külla, kellel on kombeks ikka külla minnes kooki pakkuda. Püüan ahvatlusele vastu panna, aga ikkagi juhtub ikka nii, et võtan sellest koogitükist mingisuguse ampsu. Nii kui amps hakkab keele peal pidu panema ja veresuhkur tõusma, on asjad halvasti!

Maitse on suus ja nõiaring hakkab taas peale. Magusaisu läheb niivõrd tugevaks ja suudan ainult sellele mõelda. Kõik muu maailm jälle kaob.

Vaatan end ikka ja jälle peeglist ning näen kuidas nädal aega magusa söömist on kaotatud kilod tagasi toonud. Kirun ennast ja saadan endale halvustavaid pilke ja noomitusi. Mulle ei meeldi mu sõltuvus ja see mis sealt peeglist vastu vaatab. 

Huvitav on see, et kui ma näiteks nädal aega pole magusat söönud ja kehakaal on langenud kasvõi ainult 200 grammi, siis ma vaatan ennast peeglist hoopis teise pilguga. Vaatan ennast imetlevalt ja naeratusega. Ometi pole erilist vahet, sest 200 grammi välimuses ei paista kohe mitte kuidagi välja.

Meie alateadvus ja kõik see mõttemaailm on kuri, õel ja arusaamatu minu jaoks. Üks hetk olen imeline enda jaoks, teine hetk üllatan ennast kui halvasti ma enda vastu tunnen. Öö ja päev.

Nii ei saa ju edasi minna??

Varsti pool elu juba läbi ja tahaks nii väga teise poole elada kuidagi rahulolevalt ja ilma selle pagana sõltuvuseta. Tahaks olla normaalkaalus ja tunda ennast oma kehas õnnelikuna.

Rääkisin hiljaaegu psühholoogiga, kes arvas, et peaksin pöörduma toitumisnõustaja poole. Mitte sellise kes mingeid dieete kirja paneb, vaid sellise, kes päriselt on ka meditsiinilise hariduse saanud ja teab millest räägib.

Ma olin täiesti üllatunud, et olen 33 aastat vana ja kuidas ma varem pole selle peale ise tulnud?!?

Püüan selle mõttega nüüd harjuda ja valmistuda selleks sammuks, et nõustaja jutule minna. Kas tõesti suudaks keegi mulle sellist adekvaatset nõu anda, et sellest mulle abi oleks?

Miljon küsimust ja eelarvamust peas.

Kuhu see magusasõltuvus siis kaduma peaks? Narkaritel ka asi hapu, et peavad elu eest ja elupäevade lõpuni narkost eemale hoidma, et mitte tagasi langeda. Kuidas siis magusasõltlastel asi käib?

Nii kui uksest välja astun on ees ootamas poed, kus igal pool suhkur meelitavalt kutsumas. Isegi soolastes toitudes on ju suhkur sees. Lapsed söövad ka kodus magusat ja seda ma neile ju keelata ei saa, aga oi kui raske mul oleks nii. Ma ometigi ei peaks vastu oma isudele, ega ju? Ma tean, et libastuksin ja silme eest on taaskord must ning liduksin poodi mingisuguse kavala ja salajase plaaniga ning lõpetan hädaldades suhkruuimas.

Millised iganes mu eelarvamused on, siis siiski ma tean, et mul on abi vaja leida. Vähemalt proovida ja püüda. Hetkel tundub, et magusasõltuvuse füüsilised kahjud on palju väiksemad kui vaimsed ning füüsilised on samas juba päris suured.

Niisiis, on aeg hakata otsima korraliku meditsiinilise taustaga toitumisnõustajat, kes suudaks teha minuga ajupesu, mis päriselt ka töötaks 😀 Kas teate kedagi sellist soovitada?