Selle suve oodatuim vabaõhu teatrilavastus oli minu jaoks “Armastus ja sunnitöö”, kus lausvihm taevast, vikerkaar ja ebareaalselt reaalne kaklusstseen tegi niigi põneva lavastuse täiuslikuks. 

“Armastus ja sunnitöö” on valminud Tammsaare “Tõe ja õiguse” V osa ainetel, mis on ka ühtlaselt minu lemmikraamatu lemmikosa. 

Kui esmakordselt selle sarja raamatuid lugesin, siis mõtlesin, et küll oleks tore, kui keegi väntaks sellest filmi ja teeks teatrietendusi. Film tehti mõned aastad tagasi ja puudu oli veel etendus. Nüüd ta aga tuli ja valmis just viimase osa ainetel, mis minu jaoks oli kõige sügavamatähenduslikum ja kurvem. V osa on tuntud kui kõige kurvem osa kogu raamatusarjast. Sünge, aga samas ilus.

Etendust on võimalik näha 08.07-24.07. Kuni 16. juulini toimusid etendused Alle-Saija Teatritalus, mis asub Põlvamaal Kanepi vallas. Alates 21.juulist saab etendust näha aga Filmi Vargamäe külastuskeskuses Võrumaal Rõuge vallas. Piletihinnad 10-14 eurot.

Külm, rõske ja märja heina lõhn

Mina käisin etendust vaatamas Teatritalus, kus keset metsa asuv väike boheemlaslik ja kergelt rõske olemisega taluhoov oli suurepärane oma asukohaga antud tüki mängimiseks. 

Asukoht ja ilm: väike platsike metsatuka vahel, taevast kallas vihma ja vahepeal taevasse ilmus hiiglaslik vikerkaar ning õhtune niiske jahedus olid kui kirss tordil, et anda tavapärasele etendusele rohkem reaalset efekti. Oli tunne nagu etendus oleks olnud päris elu ja mina osa sellest. 

Tegelased ajasid vihma käes heina looka kaks meetrit minust ja tundsin kuidas see märja heina lõhn oli mul ninas. Nii nagu nemad said vihma käes märjaks oma heinateol, sain ka mina.

Näitlemine oli meisterlik ning ei olnud tunnet, et tegu oleks ühe lihtsa etendusega. Kõik olid hingega oma karakteris ja seda kohtab harva.

Peksa anti korralikult, nii et maa müdises

Etenduse keskel olev kaklusstseen oli lausa nii rabav, et minust paari meetri kaugusel toimuv madin oli nii reaalne, et maa müdises jalge all ja tekkis tugev tunne, et äkki peaks vahele astuma. Kuidas saab niimoodi kakelda, samas teeselda??

See viha, adrenaliin, kaklusvõtted ja pinge oli selline, et istusime tütrega pingil pea nende kõrval ja vaatasime üksteisele otsa ning tütar küsis, et kas see on nüüd päriselt või teater? Kuna eelnevalt olen raamatut lugenud ja teadsin, et kaklusstseen seal on, siis andis turvatunnet teadmine, et see on siiski etendamine. Väga võimas oli! Endal oli hirm ja mure naha all! 😀

Oh, Helena! Pead veel kõvasti harjutama

Ma polnud varem neist näitlejatest ühtegi näinud ega tea kui pika staažiga keegi oli. Kuid oli aru saada, et mõni on terve elu näitlemisega tegelenud ja mõni alles poolel teel. Siiski olid kõik väga osavad, väljaarvatud üks! 

Kui sattusin pidevalt teatri nautimise lummusesse ja elasin seal sees täiel raual, siis ühe kindla tegelase ilmumise korral vajusin sealt kergelt välja. Õnneks oli tegu tegelasega, kes mängis oma osa etendusel kõige vähem ja repliike polnud palju – selleks tegelaseks oli naabritüdruk Helena. 

Kui kõik teised olid osavad näitlejad, siis tema ilmumise korral pani mõtlema, et kas keegi jäi ootamatult haigeks ja kas ta asendab teda?!? Näitleja ei olnud üldse karakteris ja tundus nagu ta tunneks ennast väga ebamugavalt publiku ees. Kõne oli robotlik ja nii vaikne, et vaevu sai paarist sõnast aru. 

Ei taha olla ebaviisakas kuidagi, aga äkki leiduks keegi teine Helenat mängima, et need kes peale minu veel naudivad teatrit ja elavad sinna sisse, saaksid nautida seda üleni ning ei peaks ehk sama ehmatavalt keset etendust taipama, et see üks tegelane on veidi kui paranähtus seal teiste keskel.

Mmm, külmad niisked saiakesed ja taimetee mingist taimest…..

Kahe vaatusega etenduse vahepeal oli 20 minutit pausi, kus Teatritalu hoovi pealt sai osta huvitavat ampsu. Toitlustaja oli kohalik proua, kes oli ostnud poest saiakesi ja kooki ning siis iga saiakese eraldi papptaldrikule pannud ja poekoogist lõikas kohapeal tükke ning pani ka need papptaldikule. Oli ka pudelis vett, gaasiga ja ilma. 90ndate termosest sai endale välja pigistada filterkannu kohvi ja taimeteed. 

Imelik oli veidi vaadata sellist asja, kus tavalisi poekooke tükeldati karbist taldrikule ning üksikud külmad ja õhuniisked saiakesed ootasid kõik eraldi taldrikul nende sööjaid. 

Õhtusöök oli eelnevalt nagunii söömata, seega matsutasime rõskeid kapsapirukaid ja imelikku taimeteed, millest ei lugenud välja, mis taimed seal sees nüüd olla võiks. Aga lahe oli! Need poolniisked külmad saiakesed ja imelik taimetee sobisid sinna etenduse juurde suurepäraselt. Mulle on alati mulje jäänud, et vanasti kõik toit oli veidi kahtlane ja ehk ei maitsenud kõige paremini 😀 Ja ju vana talurahvas jõi ka sellist omapärast taimeteed. Tundsin ennast ka karakteris 😀 Helen 20. sajandi esimesel poolel keset Lõuna-Eesti metsi ühes vanas talus piknikul, vihmasel ja külmal suveõhtul.

Pisar oli silmas, aga keegi ei näinud

Teine vaatus “Armastus ja sunnitöö” etendusest oli muidugi kõige kurvem. Suremas oli Pearu ja ka Andres. Kohe päriselt kurb oli, kui mõlemad tegelased pidasid suuri arutelusid enne kui surm saabus. Pisar oli silmas, aga õnneks vihmasaju tõttu keegi seda ei märganud.

Pearu leidis, et nende vahmiili veri on ikka päris vägev ja oli nõus talu oma pojatütre Juuli lapsele kinkima ning tahtis teha rahu Vargamäe Andresega, aga see keeldus sellest jamast. Nii suri Pearu oma pere keskel, saamata lepitust Andresega. 

Andres aga suri õnnelikult, teades, et tema poja abiga sai lõpuks soo kuivendatud ja et tema silmad nägid seda enne oma surma. Andres suri ka riukalikult, kus ta tahtis naabrimehele Pearule seda nina alla hõõruda, et tema talu sai selle suure ettevõtmisega hakkama ja et tema on parem talumees kui Pearu, aga kuna Pearu oli juba surnud, siis Andresel ei õnnestunud seda enam teha. 

Sügav sisu, veel sügavam põhi

“Tõe ja õiguse” teeb nii hingeliseks just raamatu tegelaste pikad hingelised mõtisklused ja arutelud iseendaga. Püüe mõista maailma ja teha tegusid, millel oleks väärtus ja suurem eesmärk.

Veel nädalajagu on võimalik etendust vaatama minna. Kujutan ette, et kui nüüd 21.juulist hakkavad etendused filmi Vargamäe salvestuskohas, siis võib seal jääv emotsioon ja tunnetus olla veelgi võimsam kui oli Teatritalus. Võimalus fännidel nagu mina rohkem lavastusse sisse elada ja tunnetada seda elu ja olu nii nagu ta oli ja kuidas Tammsaare tahtis oma teosega seda edasi anda.

Soovitan kindlasti kõigil vaatama minna! Puhtalt juba kaklusstseeni pärast! (Istuge esiritta, siis tunnete kuidas maa müdiseb) 😀

Piletid siit!