Foodsharing Tartu ehk Tartu Toidujagamine on hulk vabatahtlikke, kes käivad õhtuti mööda poode ja korjavad kokku kraami, mis muidu läheks äraviskamisele. Kogunevad hilisõhtuti Tartu Turu esisele platsile ning pakuvad seda kõigile inimestele, kes hoolivad keskkonnast ja toidujäätmete vähendamisest.

Nii leidub jagamisõhtul turuhoone ees noori üliõpilasi, emasid lastega, eakaid kui ka täiesti tavalisi inimesi, kes ei eristu millegi poolest teistest tavainimestest. Sinna on oodatud kõik ning keegi ei peaks tundma ennast halvasti aravates, et ettevõtmine on mõeldud ainult linna kõige vaesematele.

Eesmärk on anda toidule uus elu ja vähendada keskkonnajalajälge, kus muidu täiesti kõlblik toit läheks prügimäel roiskuma.

Hirm minna toidujagamisele, arvates, et ma pole piisavalt vaene

Foodsharing Tartu on oma Facebooki lehel ilusti ära seletanud, et nende eesmärk ei ole toiduabi osutamine vaid põhimõtteks on, et nende päästetud toit ei läheks raisku ning olla osa suuremast maailmapildist, kus selline toidupäästmine ja edasi jagamise viis võiks olla riiklikul tasemel normaalsuseks.

Niisiis, kirjas on, et tasuta toidu saamiseks ma vaene olema ei pea, samas mees kortsutab mulle kulmu kui räägin, et tahaksin sinna jagamisele minna. Tema on seda usku, et sellisele jagamisele peaksid minema ikka päriselt vaesed inimesed! Mina räägin talle oma vaatepildist kui keskkonna jalajälje väiksemaks muutmisest ning põhimõttest, et miks ma pean minema homme poodi sama asja ostma, kui täna visatakse see asi prügikasti, aga mul õnnestuks see sealt päästa. Homme ta kõlbab sama hästi süüa kui täna.

Kotid pihku ja hundirind rasvaseks

Ma plaanisin toidujagamisele minna juba mitu nädalat, aga iga kord lõin araks.

Ma ei teadnud, millised inimesed seal kohapeal tegelikkuses on. Ma ei teadnud kuidas see toidujagamine seal toimub. Mida sinna üldse selga tuleks panna? Kui panen oma tavalised riided selga, kas siis vaadatakse kohe viltu, et mis see siit otsib? Miljon küsimust ja alateadvuslikku hirmu.

Üksi ma kindlasti ei julgenud minna, aga õnneks mul on kaks pubekat, kes ütlesid kohe, et MUIDUGI tulevad minuga kaasa, fun ju! Kui toidujagamine toimus õhtul kell 23, siis kella kaheksa aegu olid tüdrukutel juba outfit’id valmis, millega nad näeks vaesed välja. Päris tõsiselt!

Me ei ole kohe kindlasti rikkad kuid pätsi leiba suudame ikka endale lauale osta. Kui mitu eelnevat nädalat ülemõtlemist, et äkki seal on ikkagi ainult kõige vaesemad pani meid valmistuma kõigeks. Tüdrukud sättisid ka minu riietuse paika ja ütlesid, et vot seda kuldse kirjaga t-särki sa küll ära pane, sest kuldne ja läikiv võib vale mulje muidu jätta. Karm! 😀 Nagu spioon oleks ja läheks kuskile kriminaalsesse olukorda sissesulanduma.

Tule jala või rattaga!

Iga kord kui tuleb uus toidujagamine, postitatakse selle kohta teade nende Facebooki lehele. Viimasel oli kirjas, et tulge jala või rattaga. Ikka ei lähe küll! Jala minemiseks elame liiga kaugel ning rattaid meil ka siin võtta pole.

Läksime autoga! Kuna jõudsime varem, siis püüdsime auto parkla kõige kaugemasse nurka panna, et keegi ei näeks. Aga võta näpust, kümme minutit hiljem oli parkla autosid täis ja polnud me mitte ainukesed, kes valisid neljarattalise jalutamise või ratta asemel. Oleks võinud küll ka bussiga minna, aga kuna toidujagamine toimub niivõrd hilja, siis ei liigu enam ükski buss.

Hiilisime massi ja püüdsime välja näha nagu igapäevased kunded

Kuna me ei teadnud mida sealt täpsemalt oodata ja kuidas see jagamine käib, siis püüdsime sulanduda kõigi keskele.

Vaatasin ringi ja püüdsin mõistatada, et millised inimesed seal siis tegelikkuses käivad. Ei saanudki nagu aru, et millised siis. Suutsin eristada noori üliõpilasi ja eakaid, kuid enamjaolt olid seal nagu täiesti tavalised inimesed. Mõned tagasihoidlikumalt riides ja crocsides kohal, teised jälle korralikumalt nagu hakkaks tööle või välja kohvikusse minema. Oleksin võinud täiesti vabalt oma kuldse kirjaga t-särgi selga jätta.

Mind imestas ka rahvaarv, kes lõpuks kohale ilmus. Sada inimest oli kindlasti.

Maailmalõpu stsenaarium. Võitlus toidu nimel alaku!

Jagamise alguses teatasid kolm vabatahtlikku, kuidas süsteem käib: nemad võtavad kastist asju, ütlevad mis see on ja soovijad peavad käe püsti tõstma. Need keda nad esmalt märkavad, neile nad annavad. Jagamise hilisemas faasis püütakse anda neile, kes pole väga veel midagi saanud ja jagada kaupa sõbralikult kõigi vahel.

Alguses öeldi ka reegel, et need kes on juba ühest tootegrupist midagi saanud, siis rohkem sealt soovitatavalt mitte võtta, et jaguks ka teistele. Sellest reeglist küll mitte keegi peale minu vist kinni ei pidanud! Lõpuks ei teinud seda ka enam mina. Mis tundus meie perele söödav, siis tõstsime käe ja jäime lootvalt ootama, et äkki valitakse meid.

Minu ees oli aga ülinahhaalne paarike. Ulatati mulle lihakäntsakas, aga proua lihtsalt võttis selle põhimõtteliselt mu käest ära. Lapsed kõrval ka vaatasid, et mida hell’i! 😀 Mõni aeg hiljem oli pakkumisel jälle üks lihakänakas ning minu taga oli üks noormees, kes andis oma soovist märku. Toidujagaja püüdis talle ulatada, aga paarike oli minu ees ja mina noormehe ees. Minu ees olev härra püüdis jätta mulje nagu ta ulataks selle tahapoole poisile edasi. Sai lihakänaka oma kätte, jäi seda korra uurivalt vaatama, et mis tootega siis õigemini tegu on ja pistis selle taaskord oma kotti.

Küll see paarike saatis rõõmsaid ja kavalaid pilke minu ees omavahel, et näe, said omale napsatud. Täiesti uskumatu, et sellised inimesed on olemas! Inimlikkus ja teistega arvestamine puudus täiesti. Paarike kindlasti ei olnud kõige vaesematest oludest, eriti vaadates naist, kellel uus värske soeng peas ja äsjavärvitud blondid juuksed. Kindlasti mitte kodus ja ise tehtud! Küll aga minu seljataga olev noor üliõpilane jäi ilma lihata ja leppis õnnetult oma saatusega, et sellised nahhaalid selle omale varastasid.

Püüdsin seekord massi sissesulanduda ja mitte eriti silma torgata, kuid ka 24h hiljem ma mõtlen veel sellele ja kui ma järgmine kord jälle lähen ning samasugust situatsiooni näen, siis rohkem ma nii tobu näoga seda pealt ei vaataks. Võitleksin enda lihakänaka eest kui ka teiste. Mis see siis olgu!

Mida me saagiks saime?

Pool tundi käega viipamist ja püüdes jätta mulje, et JUST MINUL on seda toodet vaja 😀 tõi nii mulle kui ka mu tütrele kottidesse kokku 12 maitsvat toitu/toiduainet: 2 liitrist jogurtit, kohupiimakreem, laktoosivaba piim, õun, 2 väikest apelsini, terve hakklihapitsa, bolognese pasta (valmistoit), 2 poolikut leiba ja täisteraröst chia seemnetega.

Pole väga palju 5-liikmelise perekonna jaoks, aga midagi siiski. Mõni sai mitu korda rohkem saaki, teine jälle ehk karbi mureleid ainult. Kuid keegi ei jäänud tühjade kätega.

Kui oleksime ostnud need asjad poest ja täishinnaga, siis oleks meie saagi hind olnud kusagil 14-15 euro vahemikus.

Kas tasub hilisõhtuti minna toidujagamisele, kui võiks hoopis poest seda toitu osta ja kodus samaaeg rahulikult magada? Mina leian, et jah! Uni on minu jaoks küll suurim meelemuutja, kuid kui tean, et sain päästa toitu, mis muidu läheks prügikasti, toita samas oma peret sellega ning hoida ka raha sel raskel majanduslikul ajal kokku, siis see on seda väärt. Magan hommikul parem veidi kauem 🙂

Küll aga tõesti on keskkonnasõbralikum lahendus minna kohale jala või rattaga, mitte autoga. Seega edaspidiseks eesmärgiks on rattad nuputada 🙂