Tõestisündinud lood, kuidas olen suutnud endal trenni tehes margi niiiiii täis teha, et olen loobunud nendes kohtades käimise, kus need juhtunud on.

Tehes trenni ülekaalulisena on meil kohevatel inimestel pea alati üks tõsine ja ebameeldiv probleem, mis takistab meid trenni tegemast ja selle nautimist – selleks on trenniriided ja nendega kaasas käiv jebla. 

Jebla nr. 1 – krooniline peeretaja jooksulindil

Elades aastaid tagasi vaese ametikooliõpilasena Tallinnas, kelle ainuke shoppamiskoht riiete jaoks oli kaltsukas, leidsin sealt ühed enda arust täiesti normaalsed paksemast materjalist trenniretuusid. Proovisin second-handi proovikabiinis pükse jalga ja kõik tundus nagu sobivat.

Järgmine päev haarasin trennikoti riietega ja läksin esimest korda MyFitnessisse. Vahetasin riided, tegin patsi pähe, haarasin veepudeli ja astusin jõusaali. Valisin oma esimeseks treeninguks jooksulindi. Kõndides vaikselt ühest saali otsast teise, tundsin, et püksid on käies kuidagi imelikult ümber ja ebamugavast kummisest materjalist, mida proovikabiinis proovides polnud aru saada. 

Joostes esimest minutit jooksulindil, tundsin, kuidas pükste all nahk läheb järjest kuumemaks ja higisemaks. Õhk absoluutselt ei liikunud ja alakeha oleks treeninud ennast kui saunalaval. 

Samal ajal tuleb minu kõrvale jooksulindile üks paarike. Üks ühel pool minust, teine teisel pool. Tunnen, kuidas teise minutiga jooksulindil hakkab selle kummise materjali ja minu higise selja vahele tekkima mingisugused õhumullid.

Iga sammuga, mis ma jooksen, tuleb õhk värvli vahelt sisse ja teise sammuga see väljub valju heliga, mis kõlab täpselt kui üks väga märg ja kõva peeretus. 

Ehmatades sellise heli peale, ei saa ma kohe ka seisma jääda, sest edasi liikuv lint sunnib ka mind jätkama. Vajutan stop nuppu, et häbi täis näoga põgeneda, kuid selleks, et masin seisma jääks, jõudsin ma veel ikka tükk aega “peeretada”.

Kõrvalolijate poole ei julgenud ma kordagi vaadata ning kõndisin aeglasel sammul garderoobi poole tagasi, et vältida edasisi õhupeeretusi enda pükste ja märja naha vahel. See oli minu esimene ja ka viimane kord külastada MyFitnessi 😀

Jebla nr. 2 – “Mis asi see haiseb nii hullusti?”

Käisin kord ühe seltskonnaga kanuutamas mööda Koiva jõge kuumal juulikuu päeval. Ka see ettevõtmine oli esmakordne minu jaoks ning ma polnud kunagi näinud ega kuulnud, milline on stereotüüpne kanuutaja outfit.

Poode kammides ja sobivat särki otsides, leidsin stretšist materjalist spordipluusi, mis mahtus minu pluss-suuruses kehale ümber ja ei näinudki kõige halvem välja. Tundus nagu hea diil olevat 5€ eest.

Matka kolmandal või neljandal päeval otsustasin ostetud pluusi hommikul selga panna, et teha järjekordne 6-tunnine matk mööda jõge. Koos minuga oli kanuus 3 inimest. Olles jõel ehk tunnikese või kaks, kuulen, kuidas selja taga olev aerutaja teeb ninaga veidraid hääli – nagu tõmbaks sisse ja samas nagu nuuskaks välja ning nii tükk aega.

Tunnen end väga ebamugavalt, sest iga aerutuse liigutusega ja käetõstega immitseb mu kaenla alt lämmatavat higihaisu. Pluus, mille olin ostnud, oli valmistatud tihedast polüestrist ja elastaanist ning ei sobinud kohe mitte kuidagi kandmiseks kuumal suvepäeval ja eriti veel 6-tunnisel matkal, kus inimesed istuvad 40 cm minust 😀

Hetk hiljem kuulen selja tagant: “Mis asi see haiseb nii hullusti?”.

Minu ees istuv inimene osutas faktile, et Koiva jões on palju kopraid ja ju mõni neist on kaldale ära surnud kuuma ilmaga.

Pool tundi hiljem, tehes kiiret pissipausi kaldal, õnnestus mul pluus välja vahetada ja kaenlaalused üle loputada. Rohkem kopra probleemi ei esinenud 😀

Jebla nr. 3 – laualina käriseb, jõuluvana väriseb

Kui sa oled ka ülekaaluline, siis sa mõistad, mis probleem on paraja suurusega spordiriiete saamisega. Küll on riided kuskilt liiga kitsad ja teisalt jälle liiga laiad, liiga pikad või liiga lühikesed, kumm ei hoia piisava tugevusega pükse üleval või kvaliteet on nii halb, et püksid pudenevad kandes ära. 

Samasugune probleem oli mul taaskord paar aastat tagasi. Ostsin üsna kallid kuulsa brändi püksid, mis oleksid moekad, ilusa lõikega ning kvaliteetsed. Proovikabiinis proovides läksid nad mulle jalga, kuid olid liiga pikad minu 161 cm pikkuse jaoks. Ka kintsudest ja tagumikust oli liiga ümber, kuid vöökoht sobis jälle hästi.

Ma ei ole kunagi leidnud endale sellist paari spordipükse, mis sobiks mulle kui valatult, seega nende ostmisega oli alati see, et miinustega tuli lihtsalt leppida. Minul kanda oli neid ebamugav, aga välja nägid head ja ikkagi brändi värk noh 😀 tuleb moega kaasas käia.

Olin neid paari kuu vältel kandnud, kord-kaks nädalas jalutamas käies ja sel saatuslikul päeval, kui tõmbasin jälle need ebamugavad püksid jalga kõndima minekuks, palus abikaasa mul poest läbi käia.

Jalutuskäik oli tore, kui see välja jätta, et pikki samme astuda ei saanud, sest püksid lihtsalt ei veninud rohkem, kuid läksin peale seda poodi. Olles riiulite vahel, pidin kükitama, et võtta alumiselt riiulilt toiduaine ja seda tehes tundsin kuidas õhk pole kunagi nii hästi veel hargivahelt läbi liikunud kui nüüd. 😀

Tardunud Helen jättis toiduaine riiulile, tõusis kähku püsti ning püüdis manööverdada riiulite vahelt poest nii kähku välja kui võimalik, nii, et keegi ei näeks.

Mu püksid rebenesid täpselt hargivahelt üles seljapoole kusagil 20 cm ulatuses. Seda ei olnud kuidagi võimalik peita ja kõik, kes koduteel juhtusid minu selja tagant mööda minema, said nautida vaatepilti, mis teistele pakub nalja, aga mina see päev jäin üsna tõsiseks 😀

Kui mõelda, mida ma tookord sellest päevast õppisin, siis seda, et ostes spordiriideid, ei tohi anda millegi osas järele, tuleb osta kvaliteetne, õigest materjalist toode, mis sobib just minu pikkusele ja figuurile. 

Kes sellist jama toodab????

Enamik inimesi meie ühiskonnas on peened või siis keskmised (mis minu jaoks võrdub ka peenega :D) ja riideid tehakse neile, mitte meile kumeratele, keskmisest lühematele või pikematele, kellel kõhuümbermõõt on ehk suurem kui keskmisel või kintsud ja tagumik uhkem kui keskpärasel Eesti naisel. 

Viimased kaks aastat olen jalutamas käies või rattaga sõites kandnud tavalisi teksaseid või koduseid retuuse, sest selliseid spordipükse, millega mul oleks mugav olla, mis ei pigistaks kuskilt, mis oleks õige pikkusega ja kvaliteetsest materjalist, ma lihtsalt ei ole leidnud. Olen proovinud 15 euroseid kui ka 70 euroseid erinevaid brände ning vahet ei ole, kõik nad on samamoodi ebamugavad ja mittesobivad.

Kuu aega tagasi juhtusin netis kolades nägema spordirõivaste reklaami, kus kirjas, et toodavad Eestis käsitööna kvaliteetseid spordi- ja vabajariideid, mis mõeldud igas suuruses, erineva pikkusega ja figuuriga Eesti naistele. Lehte lahti võttes olin muidugi lummatud ka asjaolust, et sealsed riided on loodud ajatu stiiliga, mis ei põhine hooajalisel moel, toodetud jätkusuutlikult, väikestes kogustes ja kasutades sertifitseeritud ning orgaanilisi materjale. Seega spordiriided, mis on ka veel keskkonnasõbralikult ja jätkusuutlikult valmistatud, oh yeah! 😀

Võtsin enda mõõdud ja vastavalt kodulehel olevale skeemile sain neilt JUST MULLE sobiva spordiriiete komplekti, mis nädal hiljem oli mind pakiautomaadis juba ootamas. Ja nii ma saingi oma esimesed Fibamid – bambuspluusi ja spordiretuusid taskutega!

Mis te arvate, kas need sobisid mulle selga? 😀

Uskumatu, et ma ei pea enam selle spordiriiete jeblaga tegelema ja minu ümar tagumik ja ennasttäis rind said kaetud selliste riietega, millega mul päriselt ka on mugav olla. Venitasin ja väänasin end nendes riietes igatpidi ja ikka oli mõnus olla. Nad olid õige pikkusega, kintsudelt ja tagumikult ei pigistanud midagi, sääred ei olnud liiga laiad, vöökoht oli paras ja seest oli võimalik nöörikesega kõik viimseni lihvida ning trenni tehes materjal lasi nahal hingata. 

Ka pluus oli täpse suurusega. Õhk käis vehmeldades edukalt läbi ja ütlen ausalt, et olen seda pluusi ka trennivälisel ajal kasutanud. Bambuspluus on hästi pehme ja kerge ning nii mugav on sellega niisama kodus olla ja vedeleda.

Muide, kas sa teadsid, et bambus on kõige keskkonnasõbralikum materjal, millest riideid valmistada?

Uurisin neilt, et juhul kui ma peaksin nüüd usinalt trenni tehes kaalus alla võtma, kas siis oleks võimalus neid riideid ka väiksemaks õmmelda, ilma, et peaksin uue komplekti riideid ostma ning vastuseks sain, et see on täiesti võimalik ja ka praeguseks on nad seda juba paaril korral teinud. Materjal on kvaliteetne ja kannatab ümberõmblemist hästi. 

Ei mingeid õhupeere, haisvaid kaenlaaluseid ega rebenevaid kannikaid 😀 Väga rahul oma Fibamidega!