Glitter on ju nii ilus! Silm jääb kohe peale ja naeratus tuleb näole. Miski kohe tõmbab selle sädeluse poole. Kuid! Glitter ei ole midagi muud kui särav peenestatud või jahvatatud alumiiniumiga segamini plastik. 

Seda leidub igal pool: kosmeetikas, dekoratiivsetel esemetel, rõivastel, mänguasjadel, sünnipäevakaartidel, värvides, nipsasjadel ja paljudes muudes kohtades. Tihti me ei mõistagi, et mõni ese sisaldab glitrit ja arvame, et see ongi mingisugune tavaline särav värv või puru, mõtlemata millest see tehtud on.

Glitter ei haihtu niisama minema ja seda ei saa taaskasutada. Nii et kui see on keskkonnas, ei kao see kuhugi. Need väikesed mürgised plasti tükid segavad teie hormoone, tapavad kalu ja metsloomi ning muudavad pinnase keemilist koostist. Kõik väikese sära saamiseks!

Ühes 2020. aasta juunis tehtud uuringus leiti, et mikroplast võib õhku paiskuda ja vihmaga alla tulla – sõna otseses mõttes sajab – kaitstud loodusaladel, mis on meie arvates puutumatud. Samal aastal leidsid Austraalia riikliku teadusagentuuri teadlased, et merepõhjas on 9,25–15,87 miljonit tonni mikroplasti. Neid on leitud Arktika jäätuuma proovidest ja vaalade kõhust.

Inimesed aga neelavad plastikut iga nädal hinnanguliselt umbes viis grammi, mis on võrdne ühe krediitkaardiga.

See väike glitter ei tee ju midagi hullu!

Suurim kogus mikroplasti pärineb kahest allikast: UV-kiirte ja lainete mõjul kirbusuurusteks tükkideks lagunenud plastikprügi ning toodetud plasthelmed, mida lisatakse kosmeetika- ja isikliku hügieeni toodetele, nagu näopesugeelid ja hambapastad. Need mikrohelmed ei lagune ja eksisteerivad suure tõenäosusega ookeanides sadu aastaid.

Plastik, mis laguneb nii meres või maismaal, eraldab endast mürgiseid aineid, mis mõjutavad nii kalu, linde ja loomi, kes neid kogemata söövad kui ka inimesi, kes omakorda söövad neid oma toidulaual. Muutub vee ja maismaa keemiline koostis – järved ja jõed kasvavad kinni; vetes pole õigeid tingimusi, et vee-elustik saaks normaalselt jätkuda; maismaal olevast plastikust eralduvad ained maapinda, kust edasi see jõuab meie põhjavette ja joogiklaasi.

Korraldades Hiiumaa randade korrastuspäeva ja käies prügi korjamas, saan korjatud suurema jama edukalt kokku, kuid mikroplasti on pea võimatu eemaldada. Seda on massiliselt ja vajaks tihti luupi ning pintsette, et neid näha ja kätte saada.

Kui lapsed meisterdavad jahvatatud glitriga kauneid pühadekaarte, siis üsna suure osa hingavad need lapsed sellest glitrist endale ka sisse. See on kerge tolm, mis lendleb ringi ja jääb kinni igale poole kuhu võimalik.

Alles hiljuti olin olukorras, kus määrisin küla peal olles oma pluusi nii ära, et pidin laenama tuttava käest ühte tema oma kasutamiseks. Selga pannes pudises särgil kauni pildi pealt maha palju säravat glitrit, mis oli sealt pudenenud juba pealtnäha tükk aega. Algselt glitriga üle valatud särav roosiõis pluusil oli aja ja pesemisega kulunud ning tuhmunud pea tavaliseks. Nii kui nägin seda pudenemist, mõtlesin, seda on pudenenud igasse kohta, kus see pluus käinud oli. Ka pesumasina äravoolutorust on seda iga pesukorraga alla voolanud. Iga kord kui see pluus üle pea selga tõmmata on suur tõenäosus, et sellest glitritolmust jõuavad plastikust mehikesed kandja kopsudesse.

Glitter tõesti ei kao kuhugi – me hingame selle sisse, ajame veega äravoolutorust alla, viskame prügikasti ja kuhu iganes tal veel minna õnnestub. Kindlasti ei saa me seda lihtsalt kokku korjata ja valida õiget sorteerimisprügikasti, kuhu ta nüüd panna. Tal ei ole oma kohta! Usun, et tal ei tohiks olla üldse oma kohta kellegi juures ja võiks olla keelustatud.

See aitaks palju kaasa nii inimeste, loomade, lindude, kalade jt tervisele ja keskkonnale üldisemalt, kui oleks vastu võetud seadus, et mikroplasti tootmine on keelustatud või lubatud ainult eri juhtudel, kui on vaja midagi teaduslikku või tehnoloogias midagi olulist valmistada. Meditsiiniseadmed on olulised, säravad telefonikaaned ja minipärlid aga mitte.

Mis juhtub kui glitter satub meie organismi?

Kuna tegemist on alumiiniumi ja plasti seguga üldiselt, siis jääb ta sissehingamisel kopsudesse pidama tükiks ajaks. Glitrist hakkavad eralduma hämmastav kogus erinevaid aineid, mis põhjustavad meil allergilisi reaktsioone, hormonaalseid muutuseid ja ka vähkkasvajaid. Ühest glitri tolmuterast vähki ei saa, kuid kui arvestame, et inimene tarbib nagunii nädalas keskmiselt krediitkaardijagu plastikut, siis kõik see kogus kokku omab püsivat mõju, mis hävitab meie immuunsüsteemi ja muudab meid rakulisel tasemel.

Kõige mürgisemad ained, mis plastist eralduvad meie organismi:

Formaldehüüd on kantserogeene ning põhjustab kõri-, nina- ja verevähki. Suures koguses formaldehüüdi allaneelamine võib põhjustada koomat ja hingamiselundite tõrgete tagajärjel surma. Formaldehüüdi allaneelamine võib põhjustada ka krampe, tugevat valu suus ja kõhus, iiveldust, oksendamist, šoki nähte, peapööritust, uimasust ja kõhulahtisust. 

Atseetaldehüüdi mürgistus põhjustab maksakahjustusi, oksendamist, kõhuvalu- ja lahtisust, hävitab närvirakke, mõjutab südametööd.

Antimon on ohtlik raskemetall, mille mürgistus põhjustab tõsist kõhulahtisust, oksendamist, minestamist, hingamisraskuseid, seede- ja kesknärvisüsteemi kahjustused. Krooniline antimoni mürgistus suurendab riski kopsu-, neeru- ja nahavähi tekkeks.

Teadlased on leidnud mikroplasti isegi last kandva ema platsentast. See, kuidas see sinna sattunud on, kas vere, soolestiku või millegi muu kaudu on veel uurimisel. Kuid need ei ole üksikud leiud vaid tänapäeval järjest rohkem ettetulev nähtus. Kui me tarbime nii palju plastikut igapäevaselt enda ümber, arusaamata, et see satub meie organismi, siis paratamatult saavad ka üsas olevad lapsed nende mõjusid tunda.

See salakaval plastik tuleb kaasa osana toidust, mis on olnud plastikusse pakendatud või koos kosmeetika- ja ihuhooldustoodetega, millest paljud sisaldavad ka plastikuühendeid. Kõige rohkem leitakse plasti just väikelaste organismist, sest tänapäeval enamus mänguasju valmistatakse just sellest materjalist. Väikelapsed panevad kõike suhu, sealhulgas neid samu plastikust mänguasju. Lutid ja imemisrõngad hammaste tulekul valu leevendamiseks on samuti valmistatud plastist. Isegi kui peal on kirjas, et toode on BPA-vaba, siis võib veel leiduda sarnaseid ühendeid üle neljakümne, mis ikkagi lapse neelust alla läheb.

Millised on alternatiivid glitrile?

Juba tuhandeid aastaid tagasi kasutati looduslikke mineraale nagu mica, kuid siiski on ka sellel omad plussid ja miinused. Suurim miinus on see, et enamus tööstuseid, mis micat kaevandavad kasutavad näiteks kaevandamisel lapstööjõudu.

Tänapäeval püütakse ka järjest enam luua biolagunevaid ja looduslikke variante tavapärasele glitrile, kuid praeguseks on neid veel vähe saadaval ja kordades kallima hinna eest, kui tavaline glitter seda oleks.

Kolmas variant oleks kasutada jahvatatud/purustatud merekarpe ja pärleid, kuid kogus mida maailm tarbib glitri näol, ei ole selline glitri saamise viis jätkusuutlik ega keskkonnasõbralik.

Parim lahendus oleks glitrist loobumine. Et olla ise ilus või luua midagi muud ilusat, saab seda teha ka ilma glitrit kasutamata. Kõik pluusid, kaardid, meisterdused, nipsasjad ja värvid ei pea särama, et meile meeldida. Hindame looduslähedust ja püüame end eemal hoida ohtlikust ja ebavajalikust glitrist.